Intervjueerija: Kerttu Kongas. Intervjuu on läbi viidud 2023. aastal ning avaldatud esmakordselt inglise keeles.
Aleksei Turovski on üks Eesti armastatumaid zoolooge, kelle huvideks on parasitoloogia, bioloogia, etoloogia, zooloogia ja zoosemiootikat. Aleksei on vaimustunud loomade käitumisest ning omab sellealaseid laialdasi teadmisi ja kogemusi. Aleksei Turovski astub üles 12. oktoobril toimuval Impact EXPO messipäeval.
Intervjuu läbiviimiseks kohtume Tallinna loomaaias. Kõnnime lehtla poole, mis asub kotkaste elupaiga lähedal. See on ühtlasi Aleksei üks lemmikpaikadest loomaaias. Teel möödume lumekakust. Saan teada, et lumivalged lumekakud saavad olla ainult isased, nii et on üsna kummaline, et Harry Potteri kurikuulus lumekakk kandis nime Hedwig… “Ta oleks võinud olla Heinrich või Herbert,” naerab Aleksei ja lisab veel ühe huvitava fakti – loomaaia lähedal on end sisse seadnud ka nn Kalamaja ilves, kes suvel (2023. aasta suvel – toim.) linnaelanike seas suurt kõnepinda tekitas.
Istume lehtla pingil ja räägime loomadest, loodusest, elu võimalikkusest praegu ja tulevikus.
Inimene ei ole looduse jaoks vajalik, kuid loodus on inimese jaoks vajalik
“Loodus seisab praegu silmitsi suure väljakutsega, vähemalt selle elav osa – biosfäär – on tõsiselt kahjustatud. Ma arvan, et selles ei kahtle enam keegi. Oleme hetkel tunnistajaks kuuendale, vaieldamatult suurimale ja kiireimale massilisele väljasuremisele. Igal nädalal sureb välja mitu liiki. See ei ole iseenesest uudis, kuid uudis on see, et peamiseks teguriks on inimtegevus,” ütleb Aleksei, lisades, et üks näide on troopiliste metsade hävitamine Borneol, et rajada õlipalmide istandusi. “See on tohutu suur, miljonite aastate jooksul kujunenud saar unikaalsete metsade ja ökosüsteemidega. Ja seda hävitatakse katastroofilise kiirusega.”
Aleksei jätkab: “Loodus saab kindlasti hakkama, kuid milliseks see kujuneb? See on märkimisväärne probleem ja väga valus küsimus. Mul on sõpru Venemaal, kes teavad rääkida lugusid metsatulekahjudest Ida-Siberi metsades, mis tegid isegi Moskvas hingamise raskeks, olles inimtekkelised, et varjata raiejälgi suuremal alal kui pool Euroopat. Ja seda kõike sellepärast, et Hiina ostis palke kokku.
Biosfääril on kliima soojenedes üha raskem säilitada dünaamilist, laiaulatuslikku planetaarset tasakaalu. “See ei ole esimene ega ka tuhandes kord, kui see juhtub. Me teame, et päikesel on aktiivsustsüklid. On 11-aastane ja 19-aastane tsükkel, kuid on ka pikemaid tsükleid. Inimtegevuse lõpuosa – kasvuhoonegaasid ja muu taoline – kiirendab kliima soojenemist,” selgitab Aleksei.
Loomad õpetavad meile optimeerimist
Aleksei sõnab, et kui jahimehel ei ole jahipiiranguid, valivad nad oma saaki nii, nagu emasloomad valivad endale seksuaalpartnerit – parimate trofeede järgi. “See on aga absoluutne patt. Röövloom seevastu läheneb sellele kui optimeerimisülesandele: ta kulutab minimaalselt energiat, et saada maksimaalse tõenäosusega kätte saak, mis on piisavalt suur, et katta kõik tema kulud ja tagada vajalik ülejääk,” selgitab ta ja lisab: “Ükski röövloom ei tööta turu jaoks. Valdav osa jahimeestest töötab aga turu jaoks. Mida peaksime loomadelt õppima? Me peame end tagasi hoidma.Ja vaoshoituse õppimisest pääsu pole.” 1913. aastal sõnastati ökoloogias äärmiselt oluline reegel – Shelfordi seadus, mis ütleb, et stabiilne ja lootusrikas elu läbi aegade kuulub populatsioonidele, kes kasutavad ressursse mitte minimaalselt või maksimaalselt, vaid optimaalselt.”
Stalini valitsemise ajal Nõukogude Liidus võeti vastu kongressi seadus, et reguleerida suurte Kesk-Aasia jõgede – Sõrdarja ja Amudarja – voolu, et need voolaksid kõrbesse, et luua sinna õitsev aed. “Ilus idee, kas pole? Geoloog ja geokeemik Aleksander Fersman, julge mees, kirjutas Stalinile, et seda ei tohiks teha. Esiteks, kui nende jõgede voolu reguleerida, kannatavad nii Kaspia kui ka Araali meri. Teiseks, mis veelgi hullem, kui kogu see vesi, mida on märkimisväärne kogus, läbib kõrbeliivu, sulatab see sadade meetrite paksuse liiva all olevad iidsete ookeanisoolade kihid, mis seejärel pinnale tõusevad. Ja just see juhtuski. Ei mingit õitsvat aeda. Seal, kuhu vesi suunati, ei kasvanud midagi.”
Kõigi nende tööde elluviimiseks käskis kommunistlik partei hävitada Tugai metsad, mis on tihedad galeriimetsad, mis kasvavad veekogude ääres, kus elavad Turani tiigrid. “Nendes metsades elasid ka Buhara hirved, kes toitusid okstest, hoides metsa puhtana. Suur tiiger, metsavürst, sööb aastas umbes 50 hirve, kaitstes ülejäänuid huntide eest. Üheski kohas, kus tiiger, tark olend, elab, ei käi hundid. Kui tiigrid hävitati, jäid kõik hirved ellu ja tarbisid metsast maksimaalselt ressursse, sest kontrollmehhanism puudus. Metsade tihedus suurenes ja metsad hakkasid kuivama. Hirved hakkasid rändama, otsides toitu mujalt. Hunt sai teada, et vürst ära on läinud, ja nii sattusid hirved paari aastaga kiiresti punase raamatu kõige punasemale leheküljele,” räägib Aleksei ja lisab, et õnneks pesitsevad nad täna siin (Tallinna loomaaias – toim.).
Ära ole nagu pärm
Inimene kui liik tekkis koos teiste liikidega. Siiski on inimestel mitmeid unikaalseid omadusi ja võimeid. “Näiteks meie aju. Alustame sellest, et me kõnnime püstises asendis. Ühtegi teist sellist imetajat pole. Selle võimega kaasneb palju eeliseid, aga ka palju nõudmisi,” selgitab Aleksei ja jätkab: “Inimest iseloomustab erakordne seltskondlikkus, abivalmidus ja koostöö – me oleme neist täiesti sõltuvad. Meil on ainulaadne suhtlemissüsteem, nimelt keel. Meie häälepaelad on identsed šimpansitega, kuid nende paigutus on erinev. Šimpansitel paiknevad need keeleluu all, mis tähendab, et nad saavad häälitseda ainult sissehingamisel.
Kahejalgsus ehk püsti kõndimine annab inimesele sõna otseses mõttes vabad käed. Ja sellel oli tohutu mõju – see võimaldas progressiivset arengut, kultuuri ja tsiviliseerumist. Kultuur on sisuliselt keeldude süsteem, samas kui tsivilisatsioon on oskuste süsteem. Inimesena tean ma, kust võtta lusikas, et ma ei lürbiks oma suppi kätega.”
Inimesed on võimelised paigutama iga ressurssi nii, et kasutamisviis annaks neile täieliku kontrolli. “Kui teistel organismidel oleksid sellised võimed, ei oleks tulemus sugugi erinev. Näiteks kui šimpansid jäetaks Aafrikas rahule ja neid ei tarbitaks meelsasti, siis usun, et tuhande ja võib-olla isegi mõnesaja aasta pärast oleks nende areng märkimisväärne.
Pärmid tarbivad kogu suhkrulahuses oleva suhkru ja surevad seejärel, uppudes oma ekskrementidesse, mida nimetame õluks. See on inimeste poolt loodud süsteem. Looduses on kümneid tuhandeid seeni, millest mõned kasutavad tselluloosi, päris suhkruid, kuid nad saavad sellega hakkama, sest neil on kontroll. Me “vabastame” oma keskkonna kiiresti nendest looduslikest kontrollivatest teguritest, muutes rahaks kõik, mida tehnoloogia ja turundus suudavad kaubaks muuta. Reguleerimata turumajandus on täpselt nagu pärmide elustrateegia.”